Hakkaja tüüp

Neljapäeva hommikul ärkasin selle peale, et ema hakkas tööle minema. Mitte et see mulle väga meeldinuks (tegelikult võiksid mõlemad vanemad kogu aeg kodus olla, kui nad just minuga koos kuhugi välja ei lähe), aga... isa oli koju tagasi tulnud! Hurraa!

Kasutasin kohe võimalust, ronisin isale sülle ja rääkisin talle ära, mida kõike ma vahepeal teinud olin. Siis tegi isa mulle putru ning ma sain võimaluse oma uusi oskusi näidata -- näiteks küsisin juua ja kui isa mulle piima kallas, siis "aitäh" ütlemise koha peal noogutasin tähtsalt peaga. Isa oli minuga silmnähtavalt rahul ja mis kõige toredam, ta viitsis minuga ka pärast sööki päris usinasti tegeleda.

Aga siis võttis isa oma arvuti ja ütles, et tal on vaja üks kiire asi kindlasti hommikul ära teha. Ma tean ta "kiireid asju" küll -- nagunii kavatses jälle tundideks töösse sukelduda. Hiilisin tasakesi ligi ja lõin läpaka kaane plaksti kinni. Aga isa rääkis ikka, et üks kiire asi tahab tegemist, ning läks arvutiga ära kööki. Ta vist arvab ikka veel, et see hädine aedik köögiukse ees mind peab. Ronisin vaikselt üle, aga siis jäi vist jalg kuhugi kinni: kukkusin kolksti köögi põrandale ja sain nina veriseks. Pisar tuli korraks ka silma, aga isa pühkis nii nina- kui silmaalused puhtaks ja kuivaks ja siis oli jälle kõik korras. Kusjuures ta tegigi ainult ühe kiire tööasja (või mida iganes, ega ma päris täpselt ei näinud) ja tuli minuga tuppa mängima.

Kella 11 paiku tuli tädi Tiina mulle järele ja viis mind enda juurde. Kõige toredam oli see, et mul lubati klaverit mängida. Tädi Tiina pärast kiitis isale, et ma olevat ikka väga tubli olnud: teised lapsed olevat rohkem klimberdanud, aga mina vajutasin klaveri klahve ühekaupa ja kuulasin, mis häält erinevad klahvid teevad. Paar tundi magasin kah ja õhtul tuli isa mulle järele.

Arvasin, et läheme koju, aga ei -- ta sõidutas mind hoopis vanaema-vanaisa juurde. Magada ma autos ei raatsinud, nuiasin isalt muudkui küpsiseid ja ootasin, et see sõit juba ükskord otsa saaks. Peaaegu lõpuni kannatasin ilusti välja, aga siis hakkas palav ja paha ja kõht kippus ka tühjaks -- ega need küpsised mingi õige söök ikka ei ole. Õnneks jõudsime Türile just veidi enne seda, kui jonn minust tugevamaks oleks kasvanud. Vanaema oli kartulit-kastet teinud ja siis me saime isaga koos kohe kõhud täis süüa.

Isa läks ise varsti minema -- rääkis midagi koolist -- aga mina hakkasin koos vanaisaga igasugu asju tegema.

Kokkuvõttes võib öelda, et oli tegus päev. Üks on igatahes kindel -- mina suudan endale igal pool põnevat tegevust leida. Olen kord juba selline hakkamasaaja tüüp.