Vettehüpped

Käisin jälle koos isaga tema vanemate juures. Ja loomulikult külastasime taas Vanamõisa järve ja selle hüppetorni. Õnneks oli isal seekord kaamera ka kaasas.

Kuum nädalavahetus

Käisime isaga tema vanemate juures. Isa tegi nende arvutid korda ja siis me käisime järve ääres. Kaks korda.

Laupäeval lõin rannas joostes varba ära. Tänaseni natuke valutab. Isa arvas, et võib-olla on varbaluu katki, aga võib-olla ka mitte. Paiste ta ei läinud ja käia saab ja ilmselt paraneb ise ära. Aga see pole üldse tähtis.

Tähtis on hoopis see, et Vanamõisa järves on hüppetorn. Laupäeval ma hüppasin ainult kõige madalamalt korruselt -- umbes meetri pealt. Aga täna tulin 2. ja 3. korruselt ka vette ja päris mitu korda järjest. Isa kiitis, et väga ilusas asendis lendasin. Nii et nüüd olen ma 5-aastane poiss, kes on 5 meetri kõrguselt vette hüpanud.

Ja isaga tegime tornist 2-way kah :)

Ema tegi ka asju. Aga sellest kirjutab ta ise.

Tuhala

Täna käisime isaga jälle kevadet otsimas -- sedakorda Tuhala kandis. Kõigepealt vaatasime nõiakaevu ja allikaid. Tee äärest leidsime ka mõned sinililled, mida ma hoolega pildistasin, et need lasteaias kevade otsimise näitusele panna saaks. Allikas olid ka mõned konnad, aga nad olid esiteks vee all ja teiseks rohu sees peidus, nii et nende pildistamisest ei tulnud midagi välja. Eks mõni teine kord.

Siis läksime üle tee Polli loomaaeda. Seal olid sead ja lambad ja kitsed ja laamad ja hobused ja ponid (ühega ma sain sõita ka) ja rebane ja nutriad ja jänesed ja faasanid ja emud ja jaanalinnud. Ühte kitsede ja jäneste puuri võis sisse ka minna ja loomi silitada ja sülle võtta.

Kevadet otsimas

Kadaka lasteaia Rõõmupallid käivad tänavu kevadet otsimas. Reedel käisin minagi, koos isa ja tema fotoaparaadiga. Sain purki pajutibud ja jäämineku Keila jõel. Isa tõmbas pildid arvutisse ja mina valisin kõige ilusamad välja, et isa saaks need välja trükkida lasta. Järgmisel nädalal lähevad minu tehtud pildid lasteaeda väljanäitusele.

Pimeduse näitus

Läinud nädala laupäeval käisime isaga Tallinnas Ahhaa teaduskeskuses pimeduse näitusel.

Kõigile näitusekülastajatele anti pimedate kepid kätte, et nad saaksid katsuda, kuhu astuvad. Siis läksid kõik üheskoos paksude kardinatega varjatud käänuliste koridoride kaudu täitsa pimedasse tuppa. Seal ootas meid giid, kes oli ise päriselt pime. Tema aitas meil näitusel õiget teed leida.

Kõigepealt olime pargis. Kõndisime mööda kruusateed ja muru, katsusime puutüvesid, elektriposte ja aedu, istusime pargipingil ja leidsime ka ühe päikesekella. Giid seletas, et kuigi pimedad päikesekella pealt kella vaadata ei saa, on sellest neile ikkagi kasu -- nii teavad nad, kuskohas nad täpselt on. Vahepeal tuli meil kaldteed mööda üles ja treppe mööda alla ronida ka.

Pargist läksime sadamasse ja sadamakailt astusime kõikuvat silda mööda kiirpaadile. Giid andis meile päästevestid selga ja siis läks sõiduks. Tuul puhus, laev hüppas lainest lainesse ning varsti jõudsime teise sadamasse. Tulime laevast maha ja läksime kohvikusse, kus kõik asjad maksid üks euro. Mina ostsin kõrremahla, isa võttis tassi kohvi. Müüja soovitas isal suhkrutükke kokku hõõruda; isa tegigi nii ja... need hakkasid helendama!

Alguses ma natuke pelgasin ka, sest üldse mitte midagi ei olnud näha. Aga isa hoidis mul kratist kinni ja pärastpoole sain ma juba täitsa ise hakkama. Ja kui me lõpuks välja valguse kätte tulime, siis minul läks pilt pisut uduseks ja isal hakkasid silmad veidi valutama -- tavaline päevavalgus oli niiiii hele.