Tõin isale õlut

Järjekordne oluline verstapost minu suurekskasvamise loos on selja taha jäänud. Tõin täna isale köögist õlut.

eitamine ja miks küsimused

Alates eilsest otsustasin siis mind ümbritsevate täiskasvanute elu veelgi keerulisemaks teha. Ma ei ole juba pikka aega mõningatest asjadest aru saanud ning seeõttu olen tihti kasutanud eitamist ehk olen öelnud "ei" mitme asja peale, mille tegemise vajalikkusest ma aru ei saa. Siis kui ma ütlen, et ei tee või et ei taha, siis mulle tavaliselt on selgitatud, miks ma ikka võiks midagi teha või mitte teha.

Eilseks sai mulle aga selgeks, et kui teatud palvete ja käskude peale küsida "miks?", siis on minu vestluspartnerid sunnitud mulle täpselt selgitama, et milleks üks või teine tegevus kasulikuks osutub või mida annab mulle mõne asja ära tegemine. See miks-küsimus on tõeline võlusõna, sest ema vaatas mind nii eile kui ka täna nende mikside peale väga imestunud ja lõbustatud näoga ja kukkus tähtsa näoga seletama, et miks ma siis ikka pean magamisriided selga panema ja miks ei ole söögilaua taga hea püsti süüa, miks on parem mitte joosta ema eest ära hoovis ja miks lennuk sõidab muru peal ja miks langevarjurionu kukkus. Igatahes, kui ma nüüd hoolega neid miks-küsimusi küsin, siis loodan asjadest paremini aru saada ja varsti olen nii tark, et võin teile kõigile ka selgitada, miks asjad siin elus just niipidi käivad.

Taas lasteaias, tervis paraneb

Eilsest alates olen siis taas lasteaiapoiss ja see mulle täitsa meeldib. Kodus oli vanaema ja ema-isaga tore olla, kuid igavaks läheb selle toas istumisega. Palavikku jätkus mul vaid paariks päevaks ning mingeid suuri valusid ei tundnud, seega läksin taas lasteaeda.

Täna emaga arstil käies arvas küll arstitädi, et ega ma vist ikka päris terve veel ei ole, sest kõrvades pidavat ikka veel midagi põletikulaadset olema ja kuna ema oli ka mures minu jätkuva köha pärast, siis arstitädi kõdistas mind miski aparaadiga nii kõhu kui selja pealt ning väitis, et mingeid kohinaid tema küll ei kuule. Aga selle köhamure lahendamiseks kauples ema mulle vereanalüüsid välja, seega saan neljapäeval teada, kas mingit põletikumuret ka on. Igatahes arstitädi arvas küll, et parem oleks sellel nädalal veel kodus olla, aga emaga leppisime kokku, et hoiame kõrvad soojas ning käime ikka lasteaias ja õues ka. Kõige kurvem uudis on, et oktoobrikuus ei ole mul lubatud ujuma minna.

Haige

Teisipäeval viis ema mu arsti juurde, sest tema arvates olen ma liiga pikka aega köhinud. Mulle seal igati meeldis, sest seal sai mängida ja arstitädi käskis endale keelt näidata ning kõdistas mind mingi toruga kõhu pealt ja üldse oli kõik igati vahva. Lisaks arvas arstitädi, et mul peaksid kõrvad valutama, aga mina ise seda ei tunne - tema aga rääkis emale tähtsa näoga, et kurk punane ja kõrvad seest punased. Igatahes ma lubasin arstitädile, et luban emal endale ninna vurstu panna ja joon siirupeid, mida ta mulle soovitas.

Täna hommikul igatahes ema mind nende juttude peale lasteaeda ei viinud, vaid viis hoopis tädi Tiina juurde. Seal oli tore nagu alati, kuid kahjuks ei jaksanud ma täna väga palju Jakobiga võidu joosta, vaid pigem istusin tädi Tiina süles ja tema rääkis midagi sellest, et mul on palavik. See palavik vist on mingi murelik asi, sest tädi Tiina, kes kunagi minu sealoleku ajal emale ei helista, helistas ja rääkis isegi emale, et Peetril on palavik. Ema-isa olid kuidagi õhtul koju jõudes ka murelikud, kuigi mul ju eriti viga ei ole, väsinud olen lihtsalt. Igatahes sundis ema mind ikkagi istuma paigal tükk aega, et ta saaks mind selle vastiku kraadiklaasiga piinata. Ma ütlesin küll, et valus on, aga tema ikka käskis istuda, kuni piiksud tulid ja siis näitas mulle, et kraadiklaasil olid numbrid peal, sellised: 39,35. Seda vist ikka palju, sest ema pani mulle pepusse mingi rohu ja ütles, et see aitab palavikku alla saada. Nüüd aga ei suuda ma kuidagi kogu selle asja peale rahulikult magadagi, nii raske on.