Ujumine

Täna käisime ema ja isaga Keilas ujumas. Kõigepealt ujusime ühes hästi suures ja soojas vannis, kus oli palju mänguasju ja veel rohkem lapsi (ema ütles, et see on lastebassein). Mina avastasin, et kui basseini serva peale ronida, siis saab sealt PLÄRAKI vette hüpata. See oli väga vahva.

Siis märkasin, et seal on üks teine, palju suurem, bassein ka. Aga kui ma sinna hüpata tahtsin, siis hakkasid ema ja isa imelikult käituma. Lõpuks läks isa suure basseini sisse ja siis ma hüppasin ja vesi oli KÜLLLLMM ja sügav, aga isa hoidis mind üleval ja minul käisid muudkui vaprusevärinad mööda selga üles-alla ja siis ma hüppasin hiljem paar korda veel. Lõpuks hakkas jahe ja siis ma võtsin isal käest kinni ja läksin sooja basseini tagasi.

Vahepeal viis ema mind kõige väiksemasse ja soojemasse basseini, aga see ei olnudki bassein, vaid vann. Mullivann, ütles ema. Mina ei saa suurtest inimestest üldse aru — miks peavad mõned vannid basseinid olema, aga mitte kõik?

Ja siis ronisime isaga ühest trepist üles ja isa võttis mu sülle ja me sõitsime mingit sinkavinka toru mööda alla tagasi. See oli natuke naljakas, aga natuke hirmus kah.