Katarina võõrustamine ja muidu ka tubli!

Eile õhtust kuni täna lõunani oli meil Katarina külas. Ma püüdsin temaga mängida, aga ta on alles tita ja ta ei olnud eriti nõus minuga kaasa lööma, istus enamiku ajast ühe koha peal ja vaatas, kuidas mina ringi jooksin. Püüdsin tal ka käest kinni võtta ja endaga kaasa kutsuda, aga see ei aidanud. Lisaks sai Katarina väga kurjaks, kui ma teda kallistamas käisin või siis püüdsin temaga mänguasju vahetada. Muidu oli aga kõige naljakam meil siis, kui Katarina oli reisivoodis ja me saime läbi võre üksteisega suhelda ja pätsida - ta vist muidu kartis mind veidi.

Muidu olen aga ka tubli, nimelt olen ema parema arusaamise huvides püüdnud hakata asju kahe sõna kaupa kirjeldama, nagu tihti püüan öelda "isa auto" või "emme auto", täna siis lisasin ema rõõmuks "tädi suusa" ja "poiss joose". Täna näitasin oma tublidust ka sellega, et tõin kaks korda vabatahtlikult pissipoti, aga sinna peale pissimiseks ja kakamiseks istusin ikkagi riietega, ema jaole jõudes oli minul aga juba häda tehtud. Eks ma püüan ikka iga päevaga asjalikumaks saada, aga üks asi hirmutab mind ikka ka - nimelt televiisorist näidatakse tihti selliseid hirmutavaid asju, mida mina kardan, nt täna oli vahva lennukite film, aga seal vahepeal onu ja tädi ronisid tiiva peale ja siis ma hakkasin kartma, et nad kukuvad alla. Samuti ei meeldi mulle see, kui keegi nutab televiisoris - see on nii kurb ja kui autod kokku põrkavad, siis käin ikka ka ema käest lohutust otsimas.