Juba mitu päeva on mu silmad rähma täis ja ärgates ei saa neid kuidagi lahti ning sügelevad ka. Vastik köha nohu on ka ja siis kõik vanemad - vanaema, vanaisa ja nüüd siis ema, käivad mingite kaltsudega mind kogu näppimas. Kuidas need vanemad inimesed aru ei saa, et kui ma neid suure kisaga ära püüan ajada, siis ei tasu tulla jälle mind torkima, mind ju see tatt ei häiri, miks siis neid peaks häirima? Köha aga öösel häiris küll - ei lasknud mul korralikult välja puhata.
Aga vaatamata haigusele on tagasi kodus ikka hästi tore olla - asjatamist jätkub kohe pikemaks ajaks ;-)
UPDATE: Täna siis juba viies päev silmad paistes ning rähmased ja kõigele lisaks hakkas õhtul peale paaritunnist magamist ikka väga kehva olla. Ema sai aru, et miskit on viltu ja kraadis mind ning kraadiklaas näitas 38,6 - selle peale rääkis ta midagi sellest, et organism võitleb, aga ikkagi toppis mulle miski asja tagummiku - väidetavalt rohtu, et mul oleks kergem magama jääda. Mina aga ei plaaninudki uuesti uinuda ja õigesti tegin ka, sest peale tükki aega asjatamist ja püüdu emale selgeks teha, et ma ei kavatse uuesti magada, jõudis isa koju ja siis sain isale rääkida kõiki neid muljeid, mis viimastel päevadel on olid jõudnud koguneda. Püüdsin oma jutu illustreerimiseks ka joonistada paberile koeri ja vanaisa-vanaema juures treppidest üles-alla siblimist, aga isa vaatas sellise näoga nagu ta ei saaks ikkagi mitte midagi aru. Tuju on täna aga igati kehvem, sest minu arvates see haigus läheb ainult hullemaks ja ema ei tee ka midagi, et mul lõbus ja vahva oleks, vähemalt söögiisu on tagasi ja siis püüan hea ja parema söömisega veidi paha tuju parandada.
