Eile siis kohe võtsime emaga koos asju ette. Hommikul saime Tallinnas vanaisaga kokku, seejärel käisime üle mitme nädala beebikoolis võimlemas. Mulle ikka meeldib seal, pean ema meelitama, et ta mind sinna vähemalt iga nädal viiks, nii tore on teiste poistega suhelda ja kuigi harjutused lähevad järjest keerulisemaks, on ikkagi üldjuhul lõbus selles omaealiste seltskonnas.
Beebikoolist sõitsime otse massaazi, mina jäin väsitava võimlemise tulemusena muidugi tee peal magama. Kuigi olin beebikoolist juba kurnatud, siis pidasin vapralt ka massaazis vastu, sest see tädi mudis ja jutustas nii vahvasti, et selle peale ma lihtsalt ei saanud kurba nägu teha. Nüüd on ka massööritädid hakanud aktiivsemalt minuga tegelema, lisaks mudimisele õpetavad nad mulle hoolega, kuidas on kõige lihtsam käputada ja istuli tõusta, eks paistab, kas selle 10-korra tsükli järel olen ka valmis istumiseks ja ringi siblimiseks (esialgu õnnestub mul vaid tagurpidi liikumine ja istun vaid siis mõne hetke, kui ema on mind istuma sättinud).
Koju jõudes muljetasin emale hoolega ja proovisin oma hääleulatust kiljudes, aga suurest väsimusest jäin peatselt magama ja puhkasin ennast korralikult välja.
Seiklused ei olnud veel lõppenud. Ema andis mulle kosutuseks banaani süüa, mis maitses magusalt, lutsutasin kohe mõnuga. Seejärel aga viis ema mu üle kuu aja taas ujuma, vesi oli nii mõnus soe ja teisi lapsi õnneks vähe. Basseinis tundsin ennast nagu kala vees - suutsin isegi treenerilt kiituse välja teenida, et ma oleks nagu salaja vahepeal kuskil harjutanud - nii osavalt suutsin oma jalgadega siputada, püsisin ilusasti vee peal ja pea hoidmine tuli ka esialgu ilma abita välja. Igatahes lõõgastavalt toredad olid need veeprotseduurid päeva lõpetuseks.
Mõnus päev oli - loodetavasti läheb järgmisel neljapäeval asi kordamisele ja kui isa viitsib, siis saan esmaspäeval ka ujuma!
