Pimeduse näitus

Läinud nädala laupäeval käisime isaga Tallinnas Ahhaa teaduskeskuses pimeduse näitusel.

Kõigile näitusekülastajatele anti pimedate kepid kätte, et nad saaksid katsuda, kuhu astuvad. Siis läksid kõik üheskoos paksude kardinatega varjatud käänuliste koridoride kaudu täitsa pimedasse tuppa. Seal ootas meid giid, kes oli ise päriselt pime. Tema aitas meil näitusel õiget teed leida.

Kõigepealt olime pargis. Kõndisime mööda kruusateed ja muru, katsusime puutüvesid, elektriposte ja aedu, istusime pargipingil ja leidsime ka ühe päikesekella. Giid seletas, et kuigi pimedad päikesekella pealt kella vaadata ei saa, on sellest neile ikkagi kasu -- nii teavad nad, kuskohas nad täpselt on. Vahepeal tuli meil kaldteed mööda üles ja treppe mööda alla ronida ka.

Pargist läksime sadamasse ja sadamakailt astusime kõikuvat silda mööda kiirpaadile. Giid andis meile päästevestid selga ja siis läks sõiduks. Tuul puhus, laev hüppas lainest lainesse ning varsti jõudsime teise sadamasse. Tulime laevast maha ja läksime kohvikusse, kus kõik asjad maksid üks euro. Mina ostsin kõrremahla, isa võttis tassi kohvi. Müüja soovitas isal suhkrutükke kokku hõõruda; isa tegigi nii ja... need hakkasid helendama!

Alguses ma natuke pelgasin ka, sest üldse mitte midagi ei olnud näha. Aga isa hoidis mul kratist kinni ja pärastpoole sain ma juba täitsa ise hakkama. Ja kui me lõpuks välja valguse kätte tulime, siis minul läks pilt pisut uduseks ja isal hakkasid silmad veidi valutama -- tavaline päevavalgus oli niiiii hele.