Ujumine ja saun

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et isa otsustas sukeldujate päästmise kursusele minna. Ja kuna ema on praegu kuskil Venemaal, siis tuleb meil kahekesi hakkama saada.

Eile hommikul pakkis isa kaasa oma lestad ja maski ja meie mõlema ujukad ja rätikud. Õhtul tuli ta mulle lasteaeda järele ja ma panin ülikiiresti õueriided selga ja siis me läksime sukeldumisklubisse. Sealt võtsime veel mõned inimesed ja asjad kaasa (Anka laenas mulle maski ja toru) ja läksime ujulasse.

Ma ei olnud selles ujulas enne käinud. Isa ka ei olnud, aga ta oli kuulnud, et seal eraldi lastebasseini ei ole. Õnneks olid seal laste jaoks olemas ujumisvööd ja täispuhutavad käerõngad. Panime need mulle selga ja isa aitas mind vette. Ma sain kohe aru, et ma ei vaju üldse põhja, ja hakkasingi rõõmsalt ringi ujuma.

Ühel teisel sukeldujal oli ka laps kaasas ning me saime omavahel mängida, kui meie isad vee all üksteisele harjutusi tegid. Ja kui külm hakkas, siis läksime sauna sooja ja kui soe hakkas, siis tulime uuesti vette ja siis veel sauna ja vette. Lõpuks andis isa mulle oma sukeldumisvoolikut proovida. Sealt sai täitsa vabalt hingata, aga vee alla ma seekord siiski veel ei läinud.

Siis käisime veel korra saunas ja sõitsime koju ja sõime kõhud täis ja läksime ära magama. Koduteel isa veel imestas, et kuhu see poiss jäi, kes ujuda ei osanud ja sauna ei armastanud.