olen järjest tublim!

Juba nädal olen maganud öösiti ennast korralikult välja, ikka vähemalt 9-10-ni hommikul. Vahepeal küll küsin korra süüa, nii umbes kella 6-7 ajal, aga päevane rütm hakkab igati paika loksuma. Eks see hea uni tuleb ka sellest, et päeval magan järjest vähem ja enamuse ajast mürgeldan ringi - nimelt ei taha ma üldse enam sellili olla ning püüan ennast seliliasendist alati kohe kõhu peale keerata. Kõhuli on ju palju parem edasi trügida, päris roomata ma vist veel ei oska, aga kui kõvasti pingutada, siis edasi liigun küll, külje suunas ehk veidi enam. Minu armsa mängunurga servad hakkavad juba ahistavaks muutuma...
Kui ei oleks neid sügelevaid igemeid ja suust tilkuvat ila, siis oleks elu ikka päris tore! Viimastel päevadel ongi ringipusserdamine selle tõttu raskem, et niikui ma veidi pingutan on kohe rinnaesine ja tekk märg, lisaks ajab nii sügelema, et kohati tahaks terve rusika suhu panna, aga see ei mahu ning siis olen veidi kurb ka.